Meil ei olnud kella

Et kõik ausalt ära rääkida, siis 24. märtsi öösel kl 2 paiku võpatas Asko nii järsku unest üles, et ka mina ärkasin. Alguses nagu ei saanudki aru, mis siin nii väga võpatada, proovisime uuesti magama jääda. Siis aga kuulsime mõlemad, et köögist tuleb mingit imelikku häält. Justkui keegi kõnniks. Aga mitte Elmo. Talvel jäi aegajalt mõni hiir lõksu köögis ja kui ta oli selline suurem ja kõvem kutt, siis tal õnnestus seda lõksu natuke mööda kööki lohistada enne kui hinge heitis. Aga seekord kestis see heli natuke liiga kaua. Ja hiiri polnud meil ka enam juba jupp aega näha olnud. Tõenäoliselt oli hiired ära söönud nugis, kes mõni aeg tagasi oli kolinud meie maakeldri katuse alla. Aga mis imelik hääl see siis köögis on? Korra jäi jälle vait, siis püüdsime magama jääda, aga siis taas selline heli nagu kass kõnniks mingi painduva plastikust pinna peal. Asko, mina ei julge vaatama minna! Asko ohkas. Läks uksele ja võpatas “Ongi!” Ma ei julgenud küsida ka, kes. Siis astus kööki ja hüüdis: “Aga meie nugis on ikka ilus loom!” Fotokas! Jõudsin ma mõelda. Sel hetkel hakkas köögist kostma põrgulärmi. Taldrikud lendasid, vist midagi suuremat ka. Selle aja peale kui mina köögiuksele jõudsin, oli kõik juba möödas. Asko seisis avatud veranda uksel, kuid nugis ei olnud julgenud sealt kaudu lahkuda ja oli minnes reetnud oma sissepääsu: lae nurgas oli kivivilla sees umbes kassisuurune auk. Maa oli täis taldrikuid ja seinalt oli alla kukkunud kell, kui nugis hiigelhüpetega riiuleid mööda lakke ronis. Ühtegi kildu ei olnud, kõik jäi terveks. Ainult kell oli kolmeks osaks lagunenud. Terve nädal läks mööda kuni Asko välja mõtles, kuidas need osad kokku käivad. Seni jäid lapsed kooli hiljaks.